Titaanmaterjalide töötlemist ja tootmist alustati 1954. aastal ning nende tootmisttitaaniga kaetud plaadidalgasid aastal 1962. Sel ajal kasutati titaankomposiitmaterjalide töötlemisvoos peamiselt plahvatusohtliku sideme meetodit ja need kaks materjali ühendati plahvatuse käigus kindlalt. Hiljem arendasid inimesed tehnoloogia täiustamisega 1980. aastatel kuumvaltsitud komposiitmeetodeid. 1990. aastateks olid paljud tehased varustatud kuumvaltsitud liinidega ja titaankomposiitmaterjale sai viia masstootmisse.
Titaani eeliseks on selle hea korrosioonikindlus, mistõttu seda kasutatakse laialdaselt keemilistes anumates ja elektrilistes soojusvahetites, kuid puuduseks on liiga kõrge hind. Eriti keemiatööstuses valmistatud säästupankade jaoks on parim viis säästa titaaniga kaetud plaate. Titaani ja komposiitmaterjalide kombinatsiooni töötlemise teel nimetatakse titaaniga kaetud plaadiks. Titaankomposiitmaterjali sünd mitte ainult ei lahenda söövitavat probleemi, vaid parandab ka materjali roostekindlust. Kõige atraktiivsem on see, et selle omahinda on palju vähendatud.
